8.3: Mearrasápmelažžii

Sánit ja šuokŋa: Mari Boine 1981

Go eadni dadjá dutnje:
“Ii han sápmelaš maidige máhte.
Maid áiggut don dainna sámevuođain?”
De ale don imaš, son lea guhká juo eallán.
Muitte don geat su leat oahpahan,
muitte don maid son lea vásihan.

Go ustit jearrá dus:
“Maid, jolget gávttiin vázzit?
Ii oktage fidneše mu ala dan romis gávtti.”
De ale don imaš, son lea guhká juo eallán.
Muitte don geat su leat oahpahan,
muitte don maid son lea vásihan.

Go oabbá dadjá dutnje:
“Hála dárogiela.
In ádde mun maidige dan fávrrohis sámegielas.”
De ale don imaš, son lea guhká juo eallán.
Muitte don geat su leat oahpahan,
muitte don maid son lea vásihan.


  1. Muital teavstta sisdoalu birra.
  2. Leat go don vásihan ahte muhtimat leat atnán sámegiela dahje sámi kultuvrra heittogin? Muital.

Perfektum

Perfektum består av hjelpeverbet leat i presens + perfektum partisipp av hovedverbet;

  • Ánne ‘lea lohkan’ girjji.
  • Mun ‘lean leamaš’ skuvllas odne.
  • In ‘leat gullan’ maidege.
  • ‘Leat’ go skuvllas ‘oahppan’ duddjot?

Perfektum partisipp av likestavelses- og kontrakteverb:

  • – it -> -án    vázzit    Mun lean ‘vázzán’ guhkes mátkki.
  • – ut -> -on + dift.for.    goarrut    Eadni lea ‘gorron’ gávtti.
  • -at, -át, -et, -ot + -n    juhkat    Mun lean ‘juhkan’ gáfe odne.
  •      čohkkát    Don leat ‘čohkkán’ olles beaivvi.
  •      fárret    Son lea juo ‘fárren’ Romsii.
  •      oidnot    Son lea ‘oidnon’ dáppe.

ulikestavelsesverb: -it -> -an

  • muitalit   Mun lean ‘muitalan’ buot.
  • leat    Sii leat ‘leamaš’ dáppe.

Vástit jearaldagaide

  1. Maid don leat borran odne?
  2. Maid don leat juhkan odne?
  3. Maid don leat lohkan odne?
  4. Gos don leat leamaš odne?
  5. Gos don leat leamaš dán vahkus?

Hárjehala perfeavtta Morfain.

    Hárjehus perfeakta 1

Hárjehus perfeakta 2

Imperativ er bydeform. Imperativ nekting bruker man f.eks. når man ikke vil at noen skal gjøre noe. “Ikke ….. !” Nektelsesverbet bøyes i person og tall, og er derfor forskjellig alt etter hvor mange du snakker til. Hovedverbet har nektelsesform, det samme som i  fortellende nekting.

  • Ale dájo!      Ikke tull! (til én person)
  • Alli dájo!                        (til to personer)
  • Allet dájo!                      (til flere personer)
  • Son ii dájo. Han tuller ikke. (fortellende nekting)

I grammatikken kan du lese om hvordan imperativ nekting også kan bøyes i 1. og 3. person: Imperativ nekting.

Boahtte siidui –>