Čalbmeáhkkun háldiid luhtte

Olmmáivuovddis ledje badjeolbmot ja sis lei geasseorohat Čorrogiettis.

Bearrašis lei beallešaddi nieida. Muhtun geasi nieida jávkkai, ja olbmot ohce su, muhto eai gávdnan su eai gostege, eaige diehtán gosa lei šaddan.

Áigi golai, de badjeolbmot bohte vuot seammá báikái. Nieidda eadni lei okto siiddas dalle go amas nisu bođii sisa goahtái. Nisu dajai: “Buorre beaivi, láhčaman!”

Eadni vástidii, muhto ii dovdan amas nissona. De nisu dajai: “Vuolgge mu mielde!” Nieidda eadni ii sihtan vuolgit, muhto nisu hásttii: “Vuolgge dál mu mielde, dus ii galgga leat heahti. Don beasat fargga ruoktot.”

De vulggiiga. Soai manaiga veahá gaskka, de lei stuora bovdna das. Bovnnas rahpasii uksa, ja soai manaiga sisa. Bovnnas lei viessu, ja viesus lei nuorra nisu mánnáváivvis. Amas nisu gii leai viežžan su, dajai: “Bija dál gieđaid nieidda nala!” Son bijai gieđaid su nala, ja mánná riegádii. De easkka dovddai iežas nieidda, gii lei láhppon.

Amas nisu dajai: “Dát lea du nieida, gii lei láhppon. Gal mii oaidnit din, vaikko dii ehpet oainne min.” De ráhkadii niidii seaŋgga ja attii borramuša sutnje. “Muhto dutnje eat atte borrat dan dihte go don galggat ruoktot vuolgit; dasto don it beasa ruoktot jus don borat mis,” ja dajai dasto: “It don galgga moraštit nieidda.” De rahpasii uksa, ja nieidda eadni lei fastain dán eatnama nalde, ja son manai siidii.

 Qvigstada máidnasa mielde (Lappiske eventyr og sagn IV)